Kevadpäike paistis, tuju oli hea ja just sel hetkel jõudsime teemani, mis lausa nõuab vabaõhuklassi: kõrguste ligikaudne mõõtmine.
Seekord ei kasutanud me ei laserit ega drooni – meie salarelv oli peegel.
Jah, seesama täiesti tavaline peegel, mis muutus hetkega teaduslikuks mõõteriistaks.
Õpilased sättisid peegli maha, arvutasid nurki, mõõtsid samme ja panid proovile oma täpsuse. Nii said selgeks:
- Kui kõrged on kooliõue puud (väike vihje ette: üllatavalt kõrged)
- Kui kõrgele ulatub lipumast (ja kas lipp ikka lehvib õigel kõrgusel)
- Kui kõrge on varikatus (hea teada, kui vihmase ilmaga sinna varju joosta)
Selgus, et matemaatika ei ela ainult vihikus – see elab päriselt meie ümber. Ja vahel piisab ühest väikesest peeglist, et terve maailm muutuks mõõdetavaks.
Kevad + matemaatika + peeglid = palju elevust, täpseid samme ja rõõmsaid avastusi.
